Sügan punase leherehaga endal jalasäärt ja seejärel kraabin kokku kuivanud oksad, mis ma puult olen füüsiliselt eemaldanud kas kirve, oksalõikaja või palja käega. Puul on tunduvalt värskem välimus. Loodan, et ta naudib seda. Oksad viin salaja metsa alla ära. Põletaks muidu, aga (Prantsusmaal) ei tohi.

Nii ja siis ma salaja, teen siin mingeid asju, ja viin oksad salajalaja metsa alla ära. Liiga soe. Tammetõrud kukkuvad hoolega aiamaja katusele. pläh

Murran šokolaaditahvlist neli ruutu ning leian taskust paberitükki, mille peale need laotada, et magusakillud niisama peopesas ära ei sulaks. Kolmapäev on, umbes kaheksa. Jalutan ranna poole. Jalutamine kestab ühe muusikaloo pikkuse võrra.

Suvel tõusime esimese päeva valgusega üles, et minna randa uurima tingimusi. Pool maailma alles magab, ringi hõljuvad viimased unerahud purustatakse krõmpsuva müsliga hammaste vahel. Tundub, et oleme ainsad hingelised, kuni aga liivadüünist üles kõnnime ja hulga rahvast näeme, kes kõik ookeani tingimuste üle mõtisklevad. See osa maailmast, kes ei maga, on randa roninud ja päikegi pole veel tõusnud. Kummaline oli see tunne.

Praegu sügisel, juhtub seda ikka veel, aga ainult paari inimese näol. Esimene valgus natukene enne kaheksat.

Koristasime hoolega elutuba ja paigaldasime ahju tagasi, nädalavahetus tuleb jahe ja vihmaga. Täna täiendasime aeda ja mõtisklesime Marokkosse mineku üle: kas meil on kiire sinna minekuga või mitte? Esimesed külalised alles 22. detsember, mis teeb umbes kui täna on 10. oktoober, umbes 10 nädalat!? 10 nädalat väikeses Lõuna-Prantsusmaa Atlandi ookeani äärses külakeses, mis muidu suviti turiste täis, aga nüüd lähenemas talveunele. Kõlab nagu -- teleprogrammi puudumisel tekkiv ksahin

Tunnen seiklushimulisena kell üks öösel, aga mis sa ikka nii hilja teed, kui mitte ei vaata filmi. Korraks käisin ka majas sahrist süüa otsimas, leidsin tomati, õuna ja banaani. Tagasiteel oma kuuri tühjendasin põie põõsa alla tähistaevast vahtides. Kahtlane käheda-kareda koerahaukumist oli kuulda metsa all, väike kartus lõi sisse ja jalutasin kindlal sammul enda kindlusesse.

Tukkusin pool tundi superund ja kui alarm mind äratas tundsin voodis lesimist paradiisina, jäin taas magama tunniks. Ja siis oli kell kaheksa õhtul ning ma tegin õunakooki. Olin põnevil. Põnevust tekitas kogu tegevus ja poole kümneks olen nautinud ma oma tegemise vilju. Teised ka. Kiidavad.

Järgmine kord ehk šokolaadi-õunakook või banaani-õunaplaadikook või juustu-õunakook või heeringakook või õunakamakook. Õunapüreest kaerahelbeküpsiseid. Lõunaks kohvi-õunakook. Õunane õhtusöök. Pärast plaadi tühjaks söömist võiks muusikat ka teha, sooja plaati käega lahmida ja muusikat teha. Või lusikaga inimesi hullustavalt kolistada.

Kuu on nagu lamp oma valgusega laiamas ja varje maapinnal hoides.

Tööpäeva lõpus sisenen ühisruumi. Inimesed istuvad kaarte mängides laua ääres, lamp laua kohal põleb ja toa tagaosas on voodid. Mu tüdruksõber on juba pikutamas, ning ma jooksen lähemale, tundes sisemuses, et me ei saa kaua koos olla. Heidan kõrvale pikale, suudlen suule ja kuulan tema juttu. Vaikselt inimesed ronivad ka meie kõrval olevatesse sinise voodipesuga magamisasemetesse.

Istume metsa ja linna piiril suurel kivil ning räägime sõprade ja tuttavatega juttu. Mu Helena kannab sinist kleiti, juuksed on kergest tuulest minu nägu paitamas. Mets on tume. Linn kumab keerukatel tänavatel lambivalgust.

Inimesed ehmatavad ning näitavad näpuga metsa poole. Pööran end ümber nähes suurt musta koera võsastikku hüppamas. Me hingame hetkeks rahulikult, kuid samast metsast astuvad välja kamp koeri kutsikatega ja kass ning elevant, kes kõik räägivad arusaadavalt. Hüppame üllatusest püsti! Vaid Helena tormab linna poole kutsikad järel jooksmas. Teen nalja, et nüüd sul ongi kutsikad. Koerad hüpavad meie ümber, kuid midagi ohtliku pole toimumas. Selgub, et loomad ei soovigi halba. Viskame paar huumorikildu ja otsustame Helenale järgi minna, et talle selgitada.

Olen ees juhiks, kuni koerad näitavad suunda paremale kitsamale tänavale. "Olen kindel, et ta läks otse", mõtisklen ma endamisi, kuid tunnen, et koerad tunnevad tema lõhna ja teavad paremini. Lisaks maas on hobusesõnnikut. Tänav jagub kolmeks ning ma suundun kõige parempoolset tänavatmööda. Teised juhtuvad valima keskmise. Suur ruum ilmub mu ette täis masinaid ja tehnikat. Mu silmad otsivad Helenat. Ronin kõrgemale hõbedase metallkonstruktsiooni otsa. Kuulen kauguses loomade hääli ja tuttavaid inimesi ning näen neid läbi siseruumi akende. Paistab, et neid sunnitakse masinasse, mis teeb neist loomi. Tundub, et ma pean Helena leidma nüüd metsast. Ja kõik need inimesed päästma. Ja loomad ka.

Unenägu algab mustal ekraanil keskele joondatud valge pealkirjaga "Uskumatu seiklus metsa sügavustes".

Väljas on ikka veel täiskuu maad valgustamas. Imehea surf oli täna. Kuidagi maagiline. Nagu tants. Kuid külm vesi. Jalad olid kahvatud, kui veest välja tulin ja paar sada meetrit eemale järgmisesse kohta jooksin surfama. Päike paistis, sinine taevas, valge vaht ja olendid mustas ülikonnas.

Vesi on külm. Külm pitsitab sõrmeotsi enne kui randagi jõaud. Lennukid öötaevas on nagu diskovalgus - plink, plink, punane, valge, kollane ja kõik korraga. Leidsin, et see on korrelatsioonis muusikaga, mida piloodid kuulavad...

i.am.crazy || artti sammalpärg || deztak -- ät -- gmail -- punkt -- com